Vedru
Mul käis eile vedru kuidagi väga maha… Katsun selle lõputu reede kuidagi ära oleleda.
Fotojaht: puuris
“Puurida, puurida, puurida jah…” mäletan lapsepõlvest lauluridu. Ja mäletan valesti loomulikult, sest tegelikult rääkis laul hoopis puuriidast, mitte puurimisest. 
Aga tühja sest! Vaatame parem, keda või mida on õnnestunud puuri pista.
Esmapilgul paistab, et puuri on püütud paar sarvilist tegelast. Nojah. Eks tegelik mõte vist selles oligi, aga kes viitsib süveneda ja lähemalt vaatab, siis tegelikult puuri on pandud hoopis mänd!
“Lennelda priiks…” Seekord vist siiski kaevuda priiks? Uudishimulikele teadmiseks – seekord pagemini ei õnnestunud.
Olete kuulnud väljendit: “Ta puuris mind pilguga”? Kas te ei leia, et see pilt iseloomustab seda väljendit erakordselt hästi?
Teised puuri pistetud.
Fotojaht: mosaiik
Elu võib vaadelda kui mosaiiki erinevatest hetkedest. Ühed põnevad ja kirjud, teised argipäevaselt hallid. Isegi masendusekarva musti killukesi tuleb ette. Elu puhul on põnev see, et mosaiigikillukesed ei moodusta püsivat mustrit nagu klaasmosaiiki valatud pühakupildid kirikuaknal või Buhhaara hoonete külgedele laotud tohutud kivimosaiigid. Elu on nagu vana laste mänguasi – pööra korra ja sisse piiludes on killukestest moodustunud hoopis uus muster.
Minu mosaiigikillukesed tänaseks fotojahiks said sellised:
Päikesemosaiik 1
Päikesemosaiik 2
Kivimosaiik
Jõulumosaiik
Kummaliste kokkusattumuste päev
Täna oli mõnes mõttes üks kummaline päev. Algas kõik nagu eeldada oli -
ärkasin enda kohta üsna normaalsel ajal ja töövaidluskomisjoniski sujus kõik nagu ikka.
Pärast läksin autoga poodi varusid täiendama (kusjuures… hm! pesupulber jäi loomulikult ikka ostmata). Keerates koju jõudes autoga ümber maja nurga, avastasin, et umbes selles kohas, kuhu ma parkida tahtsin, seisis üks hall auto. Selline võõras auto, mitte meie maja oma see tähendab. Ja kaks meest toimetasid seal midagi peadpidi autos, tagumik uppis. Kui te nüüd arvate, et mulle meeldis, et ma autot sugugi oma harjunud kohale parkida ei saanud, siis te loomulikult eksite.
Ülisuur üllatus tabas mind aga siis, kui üks meestest pea autost välja tõmbas ja mulle lehvitas – tundsin temas ära H, oma lapsepõlvesõbra ja mehe, keda kunagi sai aastaid armastatud.
Parkisin auto ära ja ronisin välja, öeldes, et kas te mehed ikka teate, et te olete täitsa vale maja taga? H ise elab nimelt järgmises ja kasuisa, kellega ta oli, üle-eelmises majas. 
Teine kummaline kokkusattumus tabas mind, kui üle mitme aasta koos tüdrukutega pubis kohtusime. Enne veel, kui suutsin tuvastada, kus tüdrukud istuvad, silmasin, et hea sõber ja ülemus A istub tagumises lauas koos K-ga. Ma sisuliselt ei käi kunagi pubis, aga just sellel ühel korral istuvad nemad ka seal! Uskumatu!
Aastale sõlm peale
Veel päev ja loetud tunnid peale ning võibki aastale 2011 sõlme peale siduda, et see kergendusohkega arhiivi saata. Ei olnud hea aasta! Ei olnud.
Uue aasta hakul on ikka lootus, et ehk järgmine tuleb eelmisest hoopis parem – ka siis, kui eelmisel vigagi polnud. Seda enam on põhjust loota paremat, kui eelmine aasta just parimate kilda ei liigitu.
Musta märgi sai 2011.-s muidugi eelkõige sellepärast, et see viis minu kõrvalt mu maailma parima isa, aga ei tohi ka unustada, et matsin märtsi alguses ka tädi. Isa surm muutis hetkega kogu minu sisseharjunud elurütmi ja tõi kaasa kõikvõimalikke muresid ning kulutusi lisaks sügavale leinale. Tänaseks on isa surmast möödas peaaegu 5 kuud ja muidugi on endiselt valus, aga õige on, et aeg mätsib su haavadele kõikvõimalikku muud jama aja jooksul peale ning igapäevamured tõrjuvad valu sügavamale. Kui alguses nutsin iga päev, siis praegu vast ainult paar-kolm korda nädalas.
Kui veel isiklikus plaanis midagi kokku võtta, siis minu kinnistusraamatu kannete arv kasvas sel aastal kolmekordseks, ehk siis ma olen nüüd kahe kahetoalise korteri ja 1/3 mõttelise osa 3,12 ha maa omanik (viimasel paiknevatest hoonetest 1/3 omamisest rääkimata). Samuti kasvas minu laenukoormus, sest kui mul muidu oli lõppev väikelaen, siis sellest sai pikaajaline eluasemelaen. Summa küll eluasemelaenu kohta muidugi väike, aga ikkagi… Ja isa pisike sinine auto, mille kulusid ta viimasel ajal väga kenasti optimeerinud oli, on nüüd minu kaelas koos edasilükkamist mittevõimaldavate kuludega – oktoobris näiteks 600 euri. Jajah…
Tööalaselt on õnneks enam-vähem korras. 2. jaanuarist on meil uus direktor, kelle kohta ma pole küll midagi head kuulnud, aga anname inimesele võimaluse eksole…
Nii, sõlm on peaaegu tehtud. Loetud tundide pärast saab selle lõplikult kinni pingutada. Igatahes Head Vana Aasta Lõppu Ja Väga Head Uut Aastat!
Õitemeri…
… oleks minu õitsemaläinud tääkliilia kohta öelda muidugi ilmne liialdus, aga kuna on tegu siiski nii haruldase sündmusega, siis ei saa seda ka ära märkimata jätta. Viimati õitses ta mul 10 (loe: kümme) aastat tagasi kohe pärast seda, kui olin ta kingituseks saanud. Vahepeal on ta mul küll pisut (no umbes meetrijagu või pisut enam) kasvanud.
Õitemeri siis selline:
Fotode küsitava kvaliteedi ajan telefoni kaamera kaela. Kahju, et klassi täitvat meelõhna millegagi edasi anda ei suuda.
Kui ei vea kaardimängus…
… siis sul ongi halb õnn!
/Elust enesest/
No vot jah. Nii vist on. Minuga juhtus täna näiteks nii…
Pilt pärit siit.
